Kas on kangeim kivist süda
vői on tunne kodust kindlam,
seal kus őed ja vennad laulvad,
ära tőmbab ikke sinna.
Mäletan paari silmi
jälgimas mind kesköö eel,
keegi kutsus mind, keegi minu oma,
kelle moodi muutund meel.
Kas mul tőesti hundi süda sees?!
Lase, vend, mul ära minna,
mul ei ole sinu meelt,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tuul see ulub minu nime,
üksildus on kaaslaseks,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tunded pőletan ma tuhaks,
nelja kaarde tuultesse,
seljalt lükkan sakste rooja,
ära lähen laantesse!
Kuid jätan teile oma südame,
kuhu noaga kraapisin nime,
see mäletab mind, see mäletab teid,
et truuks jäin endale.
Kas mul tőesti hundi süda sees?!
Lase, őde, mul ära minna,
mul ei ole sinu meelt,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!
Tomado de AlbumCancionYLetra.comTuul see ulub minu nime,
üksildus on kaaslaseks,
lähen üksi metsa ära,
hundi süda sees!